HINOKAD

Eesti English Русский

Menüü
                    Add to Google
Otsi


EPP MARGNA


Puhastan ja lihvin üht vana kirstu kaant. Kirstu ennast pole enam alles, on teine pehastunud ja lagunenud. Kaan aga on imekombel säilinud. Lihvimise käigus tulevad kõntsakultuuri alt välja kas meistri või omaniku nimetähed ja mingi daatum.

Ma ei tea, kellele see kirst kuulus, ei tea sedagi täpselt, kust ta toodud. Kaanetüki tõid mulle tuttavad, kes minu ”armastust” vana puitmaterjali vastu teadsid. Selliseid tuttavaid on mul mitmeid, kes omi pööninguid või kuure kraamides vanu pütilaudu või riiulijuppe mitte lõkkesse ei vii, vaid need tallele panevad ja siis mulle toovad. Ja mina siis puhastan neid ja lihvin ja kraabin ja lakin. Ja siis vaatan ja mõtlen, et et mis selle või teise puutüki nägu võiks olla, milliseid lugusid ta oma pika elu jooksul kuulnud on, mida näinud ja tundnud.

"Havi arm"

Seda kirstukaant silitan kohe erilise austusega. Kirstu pandi ju ikka väärtuslikku tallele. See võis olla noore neiu kaasavarakirst, kuhu mõrsja pikki kuid omale kudumeid ja linu varunud. Hoiti seal siis mida tahes, kirst valvas kõike endasse pandut samase väärikusega.

Meeltest libisevad läbi vanad rahvalaulud õnnetutest pruutidest, kes vanematekodu taga igatsevad ja vahest isakodust kaasatoodud kirstu kaant silitavad. Tulevad meelde laulud emadest, kes oma lastele kõike, mida nad väärtuslikuks peavad tallele panevad ja säilitavad. Laule ja lugusid meenub igasuguseid. Kusagilt nende seast ja selle kirstukaane paitamise tundest selgib pilt, mille sinna kaane peale maalin.

Vanale plangule lagunenud kuuri seinast maalisin lahkuvaid linde. Näoga avaratele väljadele olid need lauajupid küllap küllaga näinud tulekuid ja minekuid.

Varemeist leitud voodiotstele maalisin ööd ja unelaule.

 
                                                         "Öö"                                               "Loomislaul"

Esimesed märgid saabuvast kevadest maalisin vanale uksetahvlile.
Iga vana ese on endasse salvestanud eelnevate aegade lugusid. Nagu iga kivi, puu, oja või maakild on nad hoomanud siitilma kaugelt enam, kui üks inimene oma eluajal seda haarata suudaks. Minu jaoks on see ammendamatu aines piltide maalimiseks ja läbi maalimise toeks ja rajahoidjaks teel, mida mööda oma elu käia.


"Magav tuul"


                                                                          "Lõunatuul"

Vaata siit veel pilte.
Muud tööd

Epp Margna kontakt:
telefon
  +372 51 447 18     


    hinokad@gmail.com


Koduleht Elitec'st