Koduleht ajutiselt suletud

Kodulehe avamiseks palun võtke ühendust Elitec’i klienditoega või saatke meile kiri

• telefon: (+372) 65 65 64 6
• info[at]elitec.ee

Web site is temporarily not available

To activate website please contact the Elitec costomer service or send us a message

• phone: (+372) 65 65 64 6
• info[at]elitec.ee

Login

MAALID PLANKUDEL JA PÜTIKAANTEL

Kaile Kabun



Kanepi valda Kaagvere külla kunstnik Epp Margna juurde kehutas minema Võrumaa muuseumis hiljaaegu üles seatud võimsatel puuplankudel maalinäitus „Legend Haanimaast ja Ilmasambast”. Võinuks muidugi varemgi teele asuda, sest jaanuaris oli Võru linnagaleriis kunstniku värskete tööde väljapanek „Olõs ma luudu laulijassõ...”. Võru kultuuriruumiga haakuvad mõlemad: vanadest regilauludest inspireeritud taiestesse on otsapidi seotud ka Võrumaa viisid ning Haanjamaa legendid on pildikirja pandud haanjameeste nõukoja soovil. Epp Margna oli varmas kinnitama, et ka ta ise kuulub sellesse kultuuriruumi.

„Alguse sai see vist mõttest Munamäe torni atraktiivsemalt eksponeerida. Haanjamehed leidsid, et see võiks olla põliskultuuri võtmes väljapanek: et me peame oluliseks maad ja metsa, väärtustame oma esivanemaid...” teab kunstnik ilmasammaste idee sünni kohta.

Nii sattusid rasked saareplangud — just nii väärikale puitalusele on ilmapildid maalitud — Hino tallu Epp Margna kätte. Ja said seal sõnumikandjaks.

Tõsi, Munamäe torni pole ilmasambad jõudnud. Aga nad on saanud oma, võib-olla huvitavamagi elu: näitus on rännanud Võrumaal, Setumaal ja Lätis. Veebruari lõpuni saab seda vaadata Võrumaa muuseumis.

Väljapanekusse kuulub praegu kaheksa kahest poolest koosnevat sammast, mis jutustavad kaheksa legendi. Tõenäoliselt tuleb neile õige varsti lisa, sest teemasid on veel: tähtsad on ju tuuled, oluline on ka pikne jne. „Seda, mis on siin meie ümber ja mille vastu võiks austust üles näidata, on veel küll,” jagab kunstnik haanjameeste mõtet.

Epp Margna on maausulise ilmavaatega, sellepärast on need teemad tema loomingut täitnud enne ilmasammaste kallale asumist ja on tähtsad praegugi. „Seda, mis mu ümber on, ei võta ma ülemuslikust vaatenurgast, ma olen üks sellestsamast ringist. Kui ma ei pea ümbritsevast, siis ma ei pea ka iseendast,” põhjendab ta oma usku.

Tasust tavaliselt ei kõnelda, aga ilmasammaste puhul oli ka see stiilselt ammuse aja hõnguline: osa palgast maksti natuuras, lambalihas ja kartulites. „See oli tore suhe: kunst toidu vastu,” lisab Epp Margna sundimatu naeruga.

Põhiosa Epp Margna loomingust sünnib puidule, ainult et n-ö rämpspuidule. Vanad riiulijupid ja tünnilauad saavad tema pintsli all teise elu. Seda võib nimetada ka moodsamalt: taaskasutuseks. „Sellist nodi vedeleb maamajapidamises tavaliselt igal pool kuuri all ja pööningul, aga üheksal juhul kümnest läheb see jaanitulle,” lausub ta.

Kapiuks saab teise elu

Just sellised puutükid jäid Epp Margnale endalegi näppu, kui pere seitse aastat tagasi Hino tallu kolis.Ta ise nimetab neid mälukandjateks: selle pärast, mida need võivad olla kuulnud ja endasse talletanud. Sellist kasutusest kulunud tarbepuitu panevad nüüd kunstniku jaoks kõrvale ka ta sõbrad-tuttavad. Mõni aga tuleb, kirstukaas või pütilaud kaenla all, omale pilti tahtma.

Puutükkidele on maalitud ka regilaulude ainel sündinud pildid sarjast „Olõs ma luudu laulijassõ...”. Võib-olla mäletab mõni neist puujuppidest koguni seda laulu, mida kunstnik on maalides leelutanud. Epp Margna tunnistab, et laulmine on talle maalimisega seoses hästi oluliseks muutunud. Sellepärast on ta ühinenud kümmekonna siitkandi naisega, kes proovivad vanade laulude pärast korra kuus kokku tulla.

„Võib öelda küll, et tee tööd ja laula. Aga ei tule see laul nii kergesti seest, kui vundamenti ei ole. Meie põlvkonnal on see side juba katkenud. Peab looma kultuurikihi alla, siis ehk jõuab ükskord oma lauluni ka,” sõnab ta lootusrikkalt, valmis selle „vaeva” ära nägema.

Sõnalisest pärimusest kõneldes lööb Epp Margna hääl sädelema. Teda vaimustab, kui lihtsalt ja lakooniliselt, samas värvikalt on vanarahvas osanud öelda. Hiljaaegu sattus kunstniku kätte Lõuna-Eesti mõistatuste raamat. Sellest varaaidast ammutab ta nüüd ainest järgmise komplekti tarvis. Esimesed pildid ripuvad juba kambri seinal.

Vanarahva fantaasia ja vaimuvärskuse on Epp Margna sõna otseses mõttes ka oma piltides särama pannud: need on erksates värvides, pilkupüüdvad. „Ma ei arva, et inimesed siin põhjamaises sombuses ja hallis ilmaruumis vaimult värvivaesemad oleksid. Laulud ja mõistatused näitavad, et mõttevärvierksust on neil olnud küll ja küll,” lausub ta.

Epp Margna kasutab maalimiseks akrüülvärve, sest need kuivavad kiiresti, neil on head katteomadused ja nad on ka üsna ilmastikukindlad, kui just lauspäike peale ei paista ja vihm vastu ei peksa. Kinnituseks näitab ta hea mitu aastat väljas oma taret ehtinud taieseid.

Uut mõistatuste pildikomplekti tutvustab Epp Margna kui pisikesi töid. Valges avaras ateljees, mida kunstnikupaar Epp Margna ja Toomas Kalve omavahel jagab, saab sõnast „pisike” ka sotti. Seal on pildikirja saanud suured tööd: kirstukaas, plangutükk ja voodiots. Praktilise tarbija huvides võib nimetada ka kirjalisi puusuuski. Need ei ole tõesti mõeldud seinale panekuks, vaid saavad lakikihi ja lähevad käiku.

Oma sõnade kinnituseks näitab Epp Margna tare seina najale toetatud kriipsumehikestega ehitud laiu metsasuuski. Nendega on tal plaanis pisut hiljem naabrinaise poole omaküpsetatud leiva järele sõita. „Kui ma sealt tulen, leivapäts selga soojendamas, siis oleks nagu terve mets leiva lõhna täis,” sõnab ta. Ilus pilt.

1 küsimus

Kuidas tekkis ilmasammaste loomise mõte?

Alvar Vodi, haanjameeste nõukoja liige:

Mõte tekkis kunagi tõesti seoses Munamäe torniga. Et seal võiks näidata Haanja inimese mõtlemise ajalugu: igal korrusel tutvustataks üht teemat, üht arusaama ilmast. Aga nüüd elab see rändnäitusena hoopis oma elu. Näitus on olnud väljas mitmel pool Võrumaal, Setumaal ja jõudnud otsaga isegi Liivimaale. Selles on kokku võetud Haanja legendid, aga eks ta räägib kogu läänemeresoome rahvaste mõtlemisest.


Epp Margna-Soomlaste lemmikkunstnik

Juune Holvandus
16.07.2005

Epp Margna maalidel elavad Võrumaa ülemise, keskmise ja alumise ilma asukad. Võõrale on see tegelikult ainus võimalus nendega kohtuda, sest eks loodusvaimud näita end ikka vaid kohalikele.

Kui ma poleks noorena sattunud elama Karulasse, keset metsa, palkmajja, kus polnud elektrit ja tsivilisatsiooni meenutas vaid transistorraadio, siis tõenäoliselt poleks ma see, kes täna, arvab Epp. Karulas elades sai ta aru, et peab hakkama oma maailma tegelasi üles joonistama ja tegi söega esimesed katsed. Maalimine tuli hiljem.

Tegelaskujud Epu maalidelt on enamasti atraktiivselt jõulised, isegi kui nad magavad. Neid vaadates tuleb vägisi meelde, kuidas Epp ise puid lõhub  nagu mees, hooga kirvest õhus vibutades. Alla andev pilbastuv puu näib lõhkujas esile kutsuvat sügava sisemise rahulduse.

Mõnel olevusel on aga pilk nagu vahe nuga, lausa näeb sust läbi. Vanale puulabidale maalitud Leivaisa vaatab justkui liiga kavalalt vastu, ehkki ta teab nii leiva väärtust kui ka seda, kuidas leiba lauale meelitada. Ja midagi olulist ka sinust, silmitsejast, mida sa vist isegi ei tea.

Kaitsevaimud ukse kohal

Sarnasel teemal on veel üks Epule praegu oluline maal Silmad kõnelevad, suud räägiva. Seda maalides ma mõtlesin, et tegelikult on ju kaks kolmandikku me kõnet silmades, ehk kolmandiku suudame ja tahame sõnadesse panna. Me ei räägi ju välja seda, mis meile oluline intiimsustes ning salajasemates kavatsustes,  arutleb Epp.

Talumajapidamise kõikide uste kohale on maalitud majahaldjad kaitsevaimudeks, et nad ikka jälgiksid, kes ustest sisse-välja astuvad. Epp armastab maalida vanadele tarbeesemetele  pütikaantele, voodiotstele, kirstukaantele.

Kirstukaas on veel pintslist puutumata ja ootab oma aega ateljees. Aeg-ajalt tõstab Epp ta molbertile ning vaatab ja silitab käega. Vägisi pilti peale maalida ei saa ja nii nad koos seda õiget aega ootavad ja otsivad.

Epu päev algab kümblusega tiigis, kohvi joob köögis tugitoolis. Korralikku maakööki peab mahtuma tugitool, soovitavalt isegi kaks. Tavaliselt ta maalib hommikuti, siis on loomulikku valgust ja pea värske. Õhtupoole võib juhtuda, et tuleb hulk külalisi. Kes ütles, et maal on elu vaikne ja üksluine? Siis kulub kohvi, veini ja sigarette, tuleb uudiseid ning uusi mõtteid.

Epp ise ei armasta kodunt kaugele reisida, juba Soome minek on tema jaoks keerukas ettevõtmine, kõige paremini tunneb ta end kodus keset oma loodud elamist. Keegi sõpradest ütles, et harva kohtab nüüdsel ajal nii kodukeskselt ja maakeeli mõtlevat inimest kui Epp, tema vaimu pole mõjutanud ka ükski võõrkeel. Tema mõjutab hoopis teisi: nüüdseks on tema maalid juba eri riikide kodudes  ülemeremaades Soomes, Saaremaal, Saksamaal. Just Soomes on meie esivanemate ilma ja uskumuste vastu suur huvi, samas meil, Eestis, on rohkemat säilinud nii pärimuse kui ainese kujul, teab Epp seletuseks, miks just soomlased ta pilte palju on ostnud.

Praegu on tal näitus üleval Soomes Eesti Vabariigi saatkonnas.