HINOKAD

Eesti English Русский

Menüü
                    Add to Google
Otsi


Kadri Kalve

Kadri kirjutised


Kevad, öö, rebane

( Premeeritud R. Rohu nim. noorte kirjanduskonkursil)
 
Läbi öö, mis mustjas, saabus
puude vahelt, alles raagus,
kohevil sabaga, püstikõrvu,
mööda esimesi õisi õrnu
üksik rebane, hõõgvel silmadega.
 
Eemal jänes oma hirmudega
pani jooksu tuule kiirusega.
Peatus alles metsa veerul
silmi kissitas ja siis avas,
joosta edasi tal oli kavas.
 
„Kuid kus siis rebane, kes mind taga ajas?
Kas loobus juba, kas mind üldse vajas?“
Ning jooksid kõik, kes väiksed, arad
ja peitsid ära oma vara.
Nii urgu vupsas nirk
ja värises ka väike kirp.
 
Seal rebane, kel kõrvad kikkis,
teed mõõtis edasi nii pikki.
Keegi teda üksisilmi ootas
ta omas armsas väikses koopas.
Seal kallis kaasa oma viie pojaga
ja üks tigu suure kojaga.





Mu kallis sõber, kaaslane

(1.   Koht Fr. Tuglase  nim. omaloomingukonkursil vanuseklaassis 4.-6. klass)
 
Tal rohelised silmad, karged,
Head kõik ta erinevad palged.
Mis tahes räägiks, ütleks ta,
Ikka imestunult kuulan ma.
Tal varuks imesid on palju veel
Ja sindki paeluda võib tema keel.
 
Õh mõista, mõista, kes mu sõber?
Õh mõista, mõista, kes mu sõber?
 
Ma istun, selg on vastu puud,
Ta on mu kõrvul, vaatab kuud
Ning naerdes ütleb siis:
„Näe mu sõber kuu siin!“
Ning sõber teab, mis juhtund enne meid,
Ta tunneb kõiki salajasi metsateid.
 
Õh mõista, mõista, kes mu sõber?
Õh mõista, mõista, kes mu sõber?
 
Tahad, annan sulle vihje väikse,
Arvan, särad siis kui kauge päike:
Mu sõber igal pool su ümber,
On rikas tema varakamber.
Kas nüüd sa mõistad, kes mu sõber hea?
Jah! See on loodus, mõnus tarkpea!




Saatana küla esimene külaline
 
Kaugel põhjamaal, metsas, mida kõik kartsid, elas vahva ja vallatu nõiatütar Jilliina. Tal olid kollakaspruunid ja sagris juuksed. Juukseid oli tal nii palju, et ta kohe uppus neisse. Tal olid pehmed näojooned ning oma mustas ja veidike lapitud suvekleidis nägi ta päris armas välja. Jilliinaga oli aga üpris naljaks asi- ta ise ja ka tema ema ning isa elasid Maa peal, kuid kõik teised nende sugulased-nõiad elasid kaugel planeedil Ulbser-Burii. Jilliinal oli õudselt igav niimoodi siin Maa peal olla ja nii sattus ta maailma kõige totramatesse seiklustesse. Jilli, ( nii oli tema hüüdnimi), istus suure kivi peal keset metsa. Jalad harkis ja käed süles.
„Selles metsas on alati nii vaikne, nagu vaal su alla neelanud“, mõtles Jilli. Ta nimelt ei teadnu, et inimesed kardavad metsa. Nad arvavad, et seal elab suurte kihvadega ühe silmaga inimsööja, mitte väike armas nõiatüdruk. Jilli kõrval istus kari erinevaid loomi, kes olid kogunenud, et Jillile ilmaelust rääkida. Jilliina oli nõid ja üpris võimas, nii et loomadega oskas ta rääkida juba imikueas. Täna aga rääkis Jilli hoopis teisest teemast. Jillil oli kott kokku pakitud ja kõik ära planeeritud, nüüd rääkis ta lihtsalt kogu loo loomadele ära, et nad oskaksid teda aidata. Jilli tahtis laia ilma peale minna. Loomad kuulasid ta jutu mõistvalt ära ja saatsid tüdruku teele. Ja Jilli läkski.
Nüüd seisis ta vaikselt põõsa taga ja kuulas ühe oma loitsuga külalaste juttu pealt. Ta ei teadnud, kas surra naeru kätte või hakata nutma, milliseid õudusjutte metsast räägiti. Nüüd, kui ta sai aru, et keegi ei pea teda nõiaks, sammus ta rahulikult metsast välja ja sealt saigi alguse kõige imelikum seiklus.
Selles külas nimelt ei käinud kunagi külalisi. Jilli läks rahulikult küla poole, selg sirge ja nina püsti. Ta ei kartnud, et keegi ta ära tunneks. Nii kui ta küla väravast sisse astus, jäid kõik inimesed teda vahtima, nagu kõnniks tee peal kullahunnik. Jilli kuulis, kuidas inimesed sosistasid. „Meie külla on külaline tulnud“, ning mõned ütlesid: „Meie küla kutsutakse ju Saatana külaks!“ „Kas ta ilmaelust üldse midagi teab?“ küsis üks torisev hääl.
Jilli kuulis kõike, mida nad ütlesid ja uuris siis kõva häälega, et kõik kuuleksid: „Kas ma saaksin siin külas öömaja?“ ja muigas. Ta nägi, kuidas mõned inimesed minestasid ära ja kuidas mõned pugesid peitu, kartes, et Jilli  on vanakuri ise. Aga Jilli ei teinud teist nägugi. Ta vaid ootas ja vaata, kas keegi julgeb tema ette seisma jääda. Ja tal oli õnne, Jilli ette jäigi seisma kaame näoga naine, kes oli arvatavasti liiga ehmunud, et minema joosta. Nõiatüdruk naeratas ja lausus: „Kas teie juures saab öömaja?“ Naine noogutas sama kaamelt ning saatis oma lapsed külalisele süüa tooma ja voodit tegema. Ning niimoodi saigi Jilliinast selle küla esimene külaline!

 
                                                                                   Siin ma olen



Siin ma olen
 
        Kas sul ei teki vahel tahtmist minna mäe otsa ja karjuda kõigest kõrist taeva poole: „Siin ma olen!“. Panna sellesse sõnasse kõik oma tunded ja mõtted. Tunda end ühel hetkel lihtsalt vabana. Tunda, et sa võid endale tiivad kasvatada ja lihtsalt minema lennata.
       Kui ma väike olin, tegin ma midagi sellist. Suve hakul, kui kõik lilled õitsesid, läksin põllule ja heitsin end nende keskele. Tundsin rõõmujoovastust ja hakkasin end põllul ringi keerutama. Lillede vahel veeredes ja nende lõhna tundes sain ma aru, mis on tõeline elu. See ongi lihtsalt olla rõõmus selle üle, mis on ja mis tuleb. Vabadus on asi, mille eest on inimesed sadu aastaid võidelnud. Aga vabadust ei pea alati välja võitlema, seda võib korjata ka erinevatest hetkedest. Vabadust võib korjata ka tuule puudutusest ja päikesepaistest, kõigest, mis on ilus ja hea.
 
Minu väikesed vabadused

„Kui sa vaatad taevasse,mida sa näed?“ on minu küsimus.Tavaliselt näed seal pilvi, linde päikest. Aga ei, seal on veel palju - palju teisi imesid. Lihtsalt kujuta ette ning - oh sa taevas! -  seal on nii palju üllatavat, kordumatut.
           Tavaliselt veedan nii aega, mõteldes ennast kaugustesse ja kaugemale. Mõtlen asjade suurusele ja kaugusele, proovin leida nende südame ning seda uurida, mõista ja selle järgi olla. See nõuab aega ja järjepidevust, aga kui ma selle leian, ei suuda ma tunnetele vastu panna. Kõige raskem on leida enda südant ja seda uurida, kuna see on võimatu. Ennast tuleb avastada. Ennast tuleks justkui üles otsida, kuna sündides oled nagu katki kistud ning pärast seda on vaja ennast kokku panna. Sellega tegelen ma juba pikemat aega - otsin ennast. Enda otsimine ei ole töö ega kohustus, see ongi minu jaoks elu. Mälestused, mõtted, pildid, mis mu silme ees jooksevad - see ongi elu.
             Mulle meeldib mõelda end oma maailma, kus on minu piirid ja vabadused. Sellel kohal, unistuste maailmal, on ka nimi- Ulbserburii. Mu maailm ei piirdu ainult õhulossiga - see on kõikjal mu ümber, see on minu igas mõttes, liigutuses, tundes ja hetkes, mis ma läbi elan. See maailm, see olengi mina ning seda tuleb kaitsta. Kuid minu lugu läheb kaugemale ja keerulisemaks ning seda hoian parem enda teada. Mul on nii palju muudki toredat rääkida, sellest , et olen vaba ja võin ju kõike teha.
            Ma olen pealtnäha nagu iga tavaline koolilaps. Käin koolis, õpin-küllap suurema innuga, kui paljud teised, proovin ennast avastada ja elan nii , proovides leida iga hetke.
 
Peegli ees

Ikka öeldakse: „ Inimene peab oma keha armastama.“ Mina pole jõudnud ennast vihkama hakatagi. Mulle meeldivad mu kerged kuldpruunid juuksed, millest jookseb läbi kulunud roosa salk. Mulle meeldivad mu silmad, nägu, keha- kõik. Vahel ju natuke nurisen küll, aga las see olla. Juustest ma juba rääkisin, aga nüüd muust: ma kannan prille, mul on kõrvarõnga - augud. Mul on arusaamatu värviga silmad, on nina, kõrvad, suu, aga need on ju kõigil. Olen  keskmisest natuke pikem, aga muidu täiesti tavaline pikajuukseline tüdruk.Vanus on täpselt paras ja muidu kõik selline nagu peab.
Selline tüdruk mulle peeglist vastu naeratab oma roosade põskedega - Kadri.
 
Inimlikud otsused


Inimesed teevad endale tavaliselt selgeks, mis neile meeldib ja mis mitte. Mina sellest aru ei saa. Raske on seada endale reegleid: mulle meeldib see värv ja mulle ei maitse see toit. Ma lihtsalt loobusin sellest. Lemmikute ja mittelemmikute vahel on mul hägune piir, seda pole peaegu nähagi. Minu meelest on asjadel liiga palu einevaid vaatenurki. Värvid näiteks võivad olla erinevas valguses kord heledamad, kord tumedamad. Muidugi on mulle mõned asjad meelpärasemad kui teised, aga milleks teha see endale nii kindlalt selgeks- ma lihtsalt elan ja proovin teha endale kõik asjad meelepäraseks. 
 
Omapärade lõputu meri

Igal inimesel on omad omapärad. Need omapärad muudavadki inimesed eriliseks ja erilised on ju kõik inimesed.
Mulle meeldib mõelda hästi palju, mõelda ja kaaluda. Inimesed on päris raskesti mõistetavad. Mina olen alati proovinud teisi mõista. See on keerulisem, kui paistab. Huvitav on jälgida, kuidas inimesed käituvad.
Minu meelest on imelik, et mõnel inimesel on nii kindel kujutluspilt teisest inimesest. Nad võib-olla ei mõtle sellele, et teinegi inimene tahab lihtsalt elada täpipealt nagu näiteks tema isegi, vabalt. Ta lihtsalt hoiab enda silme ette maalitud pildist kinni- sellest, milline ta tahaks olla. Arvan, et selle asemel, et kellestki kindel kujutluspilt maalida, võiksime proovida teda erinevate nurkade alt uurida, panna tähele tema eripärasusi.
Seda peangi ma oma eripäraks- erinevate nurkade otsimine teiste inimeste juures.
 
Kõhedus

Kui on olemas asju, mida ma kardan, siis see väike kõhedus on kõige jubedam. See on see kõhedus, mis paneb mu mõtlema, mida teised minust arvavad. Ma võin endast olla ju väga heal arvamusel, aga mida mõtlevad minust teised? Kuid kuidas saavad teised minust midagi mõelda, kui ma isegi ei saa endast alati aru? Ma olen kartnud enda mõtteid välja öelda, kuna kust ma tean, mida teised arvavad. Kas sul ei hakkask kõhe, kui keegi kusagil itsitab või sosistab? Esimese asjana arvad ju ikka, et räägitakse taga sind. See kartus rõhub mind pea iga päev.  
Elu kava järgi
Õpetaja rääkis meile, et igal inimesel on elamiseks kava. Esialgu ma ei uskundu teda, aga pärast taipasin nende sõnade mõtet. Elu kava ongi see, et pead koolis käima, sa pead hommikul üles ärkama. Elu kava on meie kohustuste nimekiri. Mida rohkem inimene seda nimekirja ise teha saab, seda vabam võib ta olla. Laste kava on päris igav- me peame käima koolis ja juba üksnes sellega kaasneb sada jama. Peame täitma koduseid kohustusi ja lisaks ka ise endale võetud kohustusi. Samas on me kava päris kerge. Mina elan sellise kava järgi ja samas näen, kui raske on täiskasvanutel.
Vahepeal ma unistan, et elu kava ei olekski- vot see oleks vabadus!
 
Minu väike pardiis

Minu väike paradiis on minu kodu. Ma elan maakodus, väga armsas kohas. Meie vana maja ümbritsevad metsatukad, mis varjavad meie kodu muu maailma eest. Talukoht peab olema väga vana, seda on kohe näha, kui siia tulla. Siin on tiik, aiamaa, puukuur, tavaline saun, mis on kokku ehitatud aida ja laudaga ja siis on veel koobas-suitsusaun. Ning siis veel kõik minu mänguonnid. Suve veedan alati põlde ja metsi mööda ringi uitades. See on nagu päris seiklus. Kodu ümbrus on nii tohutult ilus! Ainult mõtlemine sellele aitab mul rasketest hetkedest üle saada. Loodus on minu sõber, üks väga hea sõber, nagu ma ka ühes oma luuletuses kirjutasin. Oma väikest paradiisi kaitsen ja armastan ma kogu südamest. Olen siin sünnist saati olnud ja see on tükike mind.
Võib-olla sellepärast ongi selle koha ilu nii raske seletada, mulle on see nii isenenesest mõistetav. 
 
Minu perekond

Ma elan täiesti tavalises perekonnas, kus on isa, ema ja neli tütart. Perekonnas olen mina pesamuna- kõige noorem. Kõik mu kolm õde- Liina,Külliki ja Päivi, on Tartus õppimas ja mina elan koos ema Epu ja isa Toomasega maal. Meie perekonda kuuluvad ka kaks kassi- Koša ja Žilett, kaks koera- Karo ja Kuti ning seitse jänest. Suvel on meil ka kanad.
Kõik õed on minust peaegu 10 aastat vanemad. Liina, mu kõige vanem õde, abiellub varsti Reimoga. See saab olema minu elu üks suur hetki. õde Päivi armastab tohutult meie kollast kassi Košat.
Ma olen täiesti kindel, et paljud tahksid olla pere pesamunad, aga see pole eriti kerge. Igal nädalavahetusel, kui mu õed koju tulevad, hakkavad nad mind kiusama ja õpetama. Õnneks on need väikesed nääklused kiired mööda minema.
Isaga meeldib mulle käia jalgrattaga matkamas. Isa hoolitseb alati mu spordivahendite korrashoiu eest. Ema on mulle väga tähtis, tema peale toetun ma alati, kui jalgealune pisut õõnes ja ta aitab mind ikka ja jälle hädast välja. Vahetevahel käime koos perega teatris või kuskil mujal, aga mitte liiga tihti.
Oma pere armastan ma kogu südamest. 
 
Minu tuba on minu kindlus

Eriti kiindunud olen ma enda tuppa. Tegelikult mul ei ole päris oma tuba, ma jagan seda oma õega, aga ta on praegu Tartus. Mul on toas vana puust mööbel. Asju on mul vähe ja minu ala toas pole ka kuigi suur, aga see on täpipealt mulle paras. Toa nurgas on mu laud, laua kõrval voodi. Akna alla on väiksed kapid ja voodi otsa juures on suurem kapp. Nurgas on väga mõnus õppida, kõik muud asjad jäävad justkui seljataha. Laua kohal seinal on mul riiul ja igalpool mujal on pildid ning just need teevadki mu toanurg nii mõnusaks.
 
Üürike vaba aeg

Vaba aega on inimesel täpipealt nii palju, kui ta ise tahab. Näiteks, kui mulle antakse ülesanne kirjutada uurimustöö, siis teen selle endale huvitavaks ja ongi vaba aeg. Lisaks on need tegevused, mida ma ise teha tahad. Mulle meeldib vabal ajal lugeda, kirjutada, joonistada ja ringi jalutada, mõnikord koos koeraga. Siis, kui aega on rohkem, lähen metsa uitama või vibu tegema.
 
 
Kallis sõber, kaaslane

Mulle on alati meeldinud asju ette kujutada ja nii kujutlengi ma endale loodust kui oma teist peret. Kõige lähedasemad on mulle Ema Toomingas ja isa Vaher. Ja kui mõelda, et loodus on mu teine pere, siis lähen ma metsa minnes nagu sugulaste juurde. Mulle meeldib loodusele enda jaoks kuju anda, kujutada ette tavalist puud suure lohena ja tavalist väikest oja suure jõena. Nii saab muuta maailma ilusamaks ja müstilisemaks, teha loodusest üks keeruline ja hea sõber , sellele sõbrale hing anda ja muuta ta minu jaoks eriliseks. 
 
 Hariduse maja

Olgu elu roosiline kui tahes, aga koolis peab ikka käima, see on seadus.
Mulle meeldib küll mõelda, et milleks muuks need seadused on, kui rikkumiseks, kuid tegelikult on koolis päris lahe. Seal saab sõpradega kokku ja pealegi on lahedaid õpetajaid ka olemas. Kool on üks väga huvitav  koht ja eks see ole ka inimese esimene katsumus, mis teeb ta tugevamaks. Koolis  lävib inimene teiste inimestega ja saab teada palju eluks vajalike põhitarkusi. Kuid kuna koolis on palju inimesi ja nad kõik on erinevad, siis pole ka ime, et kõik nad omavahel läbi ei saa.
No ja siis see õppimine! Ega see minu arust nii hull polegi, kui öeldakse. Mina ei ole aru saanud, miks mõned inimesed üldse ei pinguta, et targaks saada. No olgu, mulle ka ei meeldi mõni aine ja mõni asi hakkab vahel üle viskama, aga miks seetõttu lihtsalt lõpetada pingutamine ja asi üle käte lasta? Kooli on tänapäeval  kõigil vaja ning asi ei ole tegelikult eriti hull.  
Vahepeal saab isegi koos õpetajatega nalja.
Mulle meeldib näiteks väga meie kooli sõnakunsti ring, vahest seetõttu, et väiksena tahtsin ma näitlejaks saada.
Koolist tuleb tegelikult 101% võtta ja rohkemgi veel ja siis on tuleviku uksed sulle igas suunas lahti.
 
Tulevikku vaadates

Alati on olemas unistused, mille täitumist me soovime ja visioonid, milline võiks olla me elu tulevikus. Minu tulevikupildid  lausa kargavad mu silme ees.
Ma tahan lõpetada põhikooli ja minna siis Tartusse Miina Härma nimelisse kooli. Pärast gümnaasiumi lõpetamist läheks ma Tartu Kunstikooli. Pärast kunstikooli lõpetamist tuleks ma tagasi maakoju ja hakkaksin kirjanikuks ja kunstnikuks, mul oleks seal ka palju lemmikloomi.
Võib-olla ma isegi abielluksin ja saaksin lapsi, aga see on väga kauge tulevik. Ning parem on ikka elada praeguses hetkes, mitte kauges tulevikus, aga unistada on siiski tore.
 
Nüüd on lõpp

Kui sa nüüd mõtled üürikeselt mu sõnade ja mõtete üle, saad sa teada milline ma olen. Ma avaldasin sulle oma mõttemaailma, rohkemat mul praegu peaaegu ei olegi, kuid võib tulla veel paljugi.
Tänan, et pühendasid mu mõtetele aega!
 
Kadri Kalve      mai 2012
 
Koduleht Elitec'st