Koduleht ajutiselt suletud

Kodulehe avamiseks palun võtke ühendust Elitec’i klienditoega või saatke meile kiri

• telefon: (+372) 65 65 64 6
• info[at]elitec.ee

Web site is temporarily not available

To activate website please contact the Elitec costomer service or send us a message

• phone: (+372) 65 65 64 6
• info[at]elitec.ee

Login

Klooga ja Auschwitz 75 – kuidas see mind täna kõnetab?

Paljud ajaloolased, psühholoogid ja teised haritlased on kirjutanud ja arutlenud selle üle, kuidas holokaust võimalikuks osutus ja kuidas sellised kohad nagu Auschwitz ja Klooga üldse said eksisteerida? Kuidas inimesed lasid millelgi sellisel juhtuda? Ikkagi toimub aga meid ümbritsevas maailmas tuhat tillukest inimlikkusevastast tegu iga päev. Tundub nagu inimkonnal ei olegi lootust, et me liigumegi lõpmatult ühe katastroofi juurest teise poole, ise olles samal ajal kadunud oma pool-tahtlikku teadmatusse. Tekkib küsimus, et miks me teeme ikka samu vigu edasi, kui meil on nii palju ajalugu, millest õppida.

Igaüks meist tegeleb praegu asjadega, millele tuleviku põlvkonnad võivad tagasi vaadata kui kuritegudele. 2130 aasta inimesed kuulavad lugusid sellest, kuidas Vaikne ookeani muutus elutuks reoveeks või Amazonia viljatuks lauskmaaks ning mõtlevad õudusega, kuidas inimesed suutsid midagi sellist teha. Samas praegu võib ju tunduda, et mitte midagi kohutavat ei toimu, need puud kasvavad tagasi ja mõni liik sureb paratamatult vahepeal välja. Praegu ei saa me veel isegi aru, mida või keda hävitame. Elizabeth Kolbert on oma raamatu „Kadumas“ eessõnas kirjutanud, et üks võimalus mõelda liigist, olgu see ahv või sipelgas, on mõelda sellest kui vastusest küsimusele, kuidas elada planeedil Maa. Liigi genoom on omamoodi käsiraamat ja kui liik hävib, läheb see käsiraamat kaotsi ning meie rüüstame elu raamatukogu.[1] Tuleviku silmis oleme kõige hullemat tüüpi kriminaalid, kes on hakkama saanud tagasipöördumatu ökogenotsiidiga ning pole seda ise lihtsalt veel aktsepteerinud.

Tore on mõelda, et need isikud, kes suutsid terve inimgrupi peaaegu hävitada on nüüd meie seast kadunud ja ära surnud ja sealjuures mitte tunnistada, et tegelikult on kõige suurem tapja tavainimene. Tõsiasi, et üks suur juht andis käsu mõrvata miljoneid inimesi tähendab siiski, et tuhanded lihtinimesed mitte ainult ei vaadanud antud käsu täitmist pealt, vaid ka tegutsesid selle nimel igapäevaselt. Teoloog Richard R. Rubinstein on kirjutanud, et on ahvatlev kujutada natsionaalsotsialiste hullude või pervertidena, sest selline käsitlus toetab illusiooni, mis meil endast on. Natse enam-vähem harilikeks inimesteks pidades peaksime endale tunnistama, kui nõrgad on kõlbluse ja siivsuse köidikud, mis hoiavad inimühiskonda täielikult kokku varisemast.[2]

Inimesed ei suuda aeglastele katastroofidele reageerida. Ka holokaust oli oma loomuselt aeglane katastroof, miski mis algas Hitleri võimuletulekuga ja lõppes Auschwitzi surmalaagritega. Ja ka sellest katastroofist suutsid inimesed hakata selgust looma alles tagasivaadetes. Nii nagu tänapäeval loevad inimesed ajakirjanduses üksteise järel fraase „Väljasuremine ohustab kolmandikku kõigist putukaliikidest“ või „2048 aastaks on maailma ookeanid kaladest tühjad“ ning ei reageeri sellele mitte millegagi. Elatakse ikka edasi optimismis, eituses või mugavustsoonis, kuigi sügaval sisimas on teada, et halb lõpp on nüüd juba vältimatu. Juudi soost arst Herthe Nathorff on kirjutanud 1933. aastal oma päevikusse: „Nad võiksid meid parem maha lüüa. See oleks palju inimlikum, kui meid sellisel viisil psühholoogiliselt tappa, väidan ma. Sisetunne ei ole mind kunagi alt vedanud.“[3]

Inimene ei mõtesta ennast ümbritsevat maailma mitte faktidena vaid lugudena. Lood on miski, mille kaudu inimene annab enda keskkonnale ja iseendale tähenduse. Seega ei pruugigi fakt, et holokausti tõttu suri 5,5-6 miljonit inimest, tekitada nii palju õudu, kui lood sellest, kuidas väikelastega tehti inimeksperimente ning lõigati ära nende lümfisõlmed. Fakt on tihti raskesti hoomatav, seda on keeruline ette kujutada. Lugu loob aga inimesele vaimupilte, lugu võib tekitada inimeses kõiki emotsioone alates jälestusest kuni armastuseni. Ühe fakti kohta võib olla aga miljoneid lugusid ning igaüks neist võib rõhutada erinevale tundele või arvamusele.

Holokaust on ajaloosündmusi, mida ümbritseb suur ja väga pelutav kogum lugusid, mis moodustavad tänapäevale meie ettekujutuse sellest, mis teise maailmasõja ajal toimus. Oma koleduses on see väga mõjuv, see on miski, mida pole võimalik ära unustada. Ja holokausti ei muuda unustamatuks mitte kohutavalt suur hukkunute arv, vaid viis ja tingimused, kuidas need inimesed pidid surema. Võrdluseks võib tuua 20. sajandi alguses maailma laostanud Hispaania gripi. Hispaania gripi tõttu hukkus 50-100 miljonit inimest, kümnetes kordades rohkem kui holokausti või isegi esimese maailmasõja ajal, aga pärast gümnaasiumi ajaloo kursuse lõpetamist ei pruugi enamik noori seda enam isegi mäletada. Peale selle, et tegu oli kõige hävitavama gripipuhanguga inimkonna ajaloos, ei ole sellel epideemial oma lugu, mis jätaks inimeste mälestustesse püsiva jälje.
Stereotüüp on üks kõige ohtlikemaid vorme, mida lugu võib võtta. Stereotüüp on miski, mis muudab elusa, hingava ja mõtleva inimese karikatuuriks. See küll lihtsustab mõtlemist ning on vahepeal piltlikustamise vahend, aga enamjaolt ei aita millelegi heale kaasa. Teise maailmasõja kasutas Natsionaalsotsialistlik partei meeletutes kogustes propagandat, et luua negatiivset stereotüüpi juutidest. Hoolimata sellest, et tänapäeval ollakse teadlikud Hitleri antisemitismliku propaganda pahelikkusest on paljud tolleaegsed juutidega seotud stereotüübid siiski mingil määral säilinud.

Kui rääkida tänapäeva negatiivsetest stereotüüpidest, mis võivad ohustada isegi tervet rahvusgruppi, siis saab näitena tuua immigrandid. Immigrantide kohta on üpriski laialt levinud eelarvamus, et nad on laisad, tahavad elada riigi arvelt, ei austa kohalikku komberuumi ning hakkavad suure tõenäosusega tegelema kriminaalsete asjatoimetustega. Haritud inimene mõistab sealjuures, et selliste põhjendamatute eelarvamuste põhjal ei saa võtta vastu olulisi otsuseid. Kui aga näiteks Ameerika Ühendriikide president ütleb, et Mehhikost tulevad immigrandid „voolavad meie riik ja reostavad seda nagu MS-13“ (kuulus kriminaalide jõuk), siis tähendab see, et väga kõrgel võimupositsioonil oleval isikul on vimm kindla inimgrupi vastu, mis võib tulevikus ohtlikuks osutada. USA ja Mehhiko piiri immigrandikriis, kus väikelapsi eraldatati nende vanematest ja hoiti puurides, näitab, et sellised hirmud ei ole täiesti  põhjendamatud.

Oma olemuselt on rahvuslikud stereotüübid tihti moodus oma enda riigi enesehinnangu ja ego tõstmiseks, veenmismeetod massidele. Seda kannustab aga omakorda inimese üleolekuinstinkt, miski mis oli Hitleri ideoloogia keskmeks: „Aaria rass on puhtam ja parem kui ükski teine rass.“ Tihti olid teised rassid vähem „inimesed“ ja rohkem loomad. Tänapäeval ühe rassi eelistamine teisele ei ole aktsepteeritav, aga arusaam, et inimene domineerib looduse üle või et loodus on midagi metsikut, inimkonna põline vaenlane, on täiesti tavaline. Aga siinjuures säilib alati tillukene võimalus, et tuleb järgmine suur diktaator ning kuulutab taaskord, et see inimgrupp on teoreetiliselt loomad ja nende tapmine ei ole patt. Lõppude lõpuks on kaasinimeste lahterdamine loomadeks või vähem arenenud olenditeks olnud nii orjanduse, misogüünia kui ka holokausti üheks põhjenduseks, nii et siin puhul vist inimkond oma vigadest eriti õppida ei oska.

Ehk oleks lahenduseks juurutada mõtteviisi, et inimesel puudub üleolek looduse suhtes, et me oleme osa ökosüsteemist. Pikka aega arvasid teadlased, et Homo Sapiensi eristab teistest loomadest meie oskus kasutad tööriistu, emotsioone väljendada, suhelda, luua kunsti, olla eneseteadlik ja luua sotsiaalseid sidemeid. Viimaste kümnendite jooksul on kõik need hüpoteesid aga ümber lükatud – Kaledoonia varesed suudavad kasutada tööriistu; gorillad ja šimpansid on maalinud linde ja öelnud viipekeeles, mida nad tahtsid luua; elevandid leinavad oma surnud kaaslasi. Üha enam tundub, et ainuke asi, mis eristab inimesi teistest loomadest on meie ignorantsus. Seega, me tapame endaga võrdväärseid intelligentseid elusolendeid igapäevaselt tohututes massides ja me isegi ei teadvusta seda endale.
 
 
 

[1] Sartore, J. & Kolbert, E. (2019). The Photo Ark Vanishing: The World's Most Vulnerable Animals. Washington DC: National Geographic
[2] ???
[3] Bruchfeld, S. & Levine, P. A. (2003). Jutustage sellest oma lastele. Tartu: OÜ Greif (lk 22)