Koduleht ajutiselt suletud

Kodulehe avamiseks palun võtke ühendust Elitec’i klienditoega või saatke meile kiri

• telefon: (+372) 65 65 64 6
• info[at]elitec.ee

Web site is temporarily not available

To activate website please contact the Elitec costomer service or send us a message

• phone: (+372) 65 65 64 6
• info[at]elitec.ee

Login
Kuidas ise küünlaid teha?


Küünlategu alustades uurisime Eesti Rahva Muuseumist, mismoodi ja millest vanasti on küünlaid tehtud. Sai selgeks, et vajame selleks parajat kogust lambarasva, tahi jaoks varusime jämedat linast niiti, millest palmikuid punusime.

    

Alustada tuli rasva sulatamisest. Ei maksa karta, et sellega kaasneb kõikemattev lambarasva lõhn kogu majas, aga mõnus lihaküpsetamise lõhn käib asja juurde. Kui kuldkollane rasv juba kogunema hakkab, võib seda kõrnete pealt ära valada ja ülejäänut edasi sulatada. Lõpuks kogunes meil kena kausitäis kuldset kuuma rasva.

    

Et küünlateo paratamatu kõrvalnäht on mahatilkunud rasv, kolisime me põhitegevuse ajaks õue. Väljas oli mõni kraad sooja ja selline ilm tundus takkajärge küünalde valmistamiseks ideaalne - näpud ei külmu ära ja rasv ei jahtu liiga kiiresti, samas oli piisavalt jahe, et rasva sisse kastetud küünal ruttu tahkuks. Kallasime siis osa rasva kannu sisse, sest kaussi kastes oleks ainult lühikesi küünlajuppe saanud teha.  

 

Tahid tuleb esialgu küünla soovitud pikkusest jupi maad pikemad teha, arvestada tuleb silmuse tegemisega tahinööri otsa, et oleks, kust küünalt kinni hoida ja riputada. Peab ka vaatama, et tahimaterjal liiga takune ei oleks, siis kipub taht särisema. Pisut oli meil ka ostetud puuvillast tahti.

Alguses hoidsime soovituste järgi tahti rasva sees kauem, et see sularasvast läbi liguneks. Edasine „küünlakasvatamine” ei edenenud alguses kuigi kiiresti, peagi oli selge ka põhjus, rasv oli lihtsalt veel liiga kuum ja iga uus kastmine sulatas eelmisel korral külge jäänud vähese kihi uuesti ära. Kui olime rasval parasjagu jahtuda lasnud, edenes küünlategu hoopis jõudsamalt. Tähtis on, et küünlaid kastetaks rasva sisse küllalt kiirest ja ikka selsamal põhjusel, et eelmist kihti mitte maha sulatada. Et korraga on tegemisel hea hulk küünlaid, tuleb kastetud küünlad vahepeal kuhugi tahkuma riputada ja neid siis niimoodi üks-ühe alla kasta ja jahutada.

Nagu vanades kirjeldustes, nii teeme ka meie umbes täismehe väikese sõrme jämedused küünlad. Viimase tööna tuleks küünlad alt tasaseks lõigata ja ülearune tahiosa eemaldada.

Küünlaid on hea teha kambakesi: on lõbusam ja jõuab rohkem. Tegelikult on võimalik ka mitu tahti kõrvuti pulga külge riputada ja neid siis koos sobivasse anumasse kasta.

Teine küünalde valmistamise viis, mille Eesti Rahva Muuseumist saime tundus kiirem ja lõbusam. Nii proovisime ka „kartuliküünlaid” teha. Selleks sobivad kõige paremini ümaramat sorti kartulid, mis parasjagu pihku ära mahuvad.

Kartulitel tuleb põhi alt siledaks lõigata ja seejärel pealtpoolt hakata sisu välja õõnestama. Eriti hästi sobivad õõnestustööks puulusikate valmistamiseks mõeldud kaarjad noad, aga hakkama sai ka väikse kööginoaga. Tore oli asja juures ka see, et väljaõõnestatud sisu mitte kaotsi ei lähe, vaid õhukesed liistakad sai kohe pannile pandud ja ära praetud. Lapsed oli selliste „koduste kartulikrõpsude” üle väga õnnelikud.

Kui paras ports kartuleid õõnestatud, tuli neisse vatiga kaetud tikk keskele püsti torgata. Meie kasutasime selleks hambaorke, mida pisut lühemaks murdsime ja mille teravat otsa pidi oli neid hea kartuli põhja torgata. Vatti tuleb tiku ümber keerutada parasjagu - ei liiga vähe ega liiga palju, aga selle tunde saab ruttu kätte. Ja nüüd tuleb kartulid rasva täis valada. Oluline on, et rasva valades ka taht korralikult rasvaga kokku saaks, muidu ei taha seda hiljem hästi põlema panna. Aga kui kartuliküünal ilusti põlema on saadud, jätkub põlemist mitmeks tunniks. Lambarasvast tehtud küünalde põlemisaeg oligi umbes 2,5-3 tundi ja rasvaküünalde põletamisega ei kaasne mingit spetsiifilist lõhna. Küünlad põlevad täielikul ära ja ei nirise ega voola. Tuleb ainult mõelda, kuhu nad põlema asetada, sest kaasaegsed küünlajalad on nende jaoks vales mõõdus.

Meie üldiseks lemmikuks saidki just kartuliküünlad, neid oli ka lihtsam valmistada ja polnud probleemi, millist küünlajalga vaja. Kui kartuliküünal on ära põlenud, võib tühja lambarasvast immutatud kartli näiteks koerasöögi sisse keeta. Nii, et kaotsi ei läinud midagi.

 

Saaremaalt pärineb üleskirjutus, et näljaajal olid küünlad suures hinnas. Toiduks keedeti jahuleent ning kasteti küünal veidikeseks ajaks sinna sisse. Ühest küünlajupist sai õige mitu korda „ supi maiku” võtta.