RATTA JA KAAMERAGA PRANTSUSMAAL...
Mitmeti kasulik rattaretk mööda rannikut Normandiast Saksamaale
Väga suured tänud Eesti Instituudile ja Eesti Kultuurkapitalile.
Fotomees Toomas Kalve reisimuljed kirjutas üles Juune Holvandus
Pilte Pariisist 2008-läbi Toomase kaamera
Ma ei viitsi reisida, mind ei huvita ringi rändamine. Ajend sõiduks niisiis polnud minu oma. Aga langesid kokku kolm asjaolu.
Eesti Instituut pakkus mulle Tours`i linnas personaalnäituseks võimalust. Seal polnud mul igatahes veel näitust üleval olnud.
Teiseks oli mul alles minu teada viimased kolm pakki Pariisis 1939 aastal veel plaatkaameraga pildistamiseks valmistatud klaasnegatiive, kokku 36 klaasplaati. Et ma polnud Pariisi korralikult näinud, rääkimata pildistamisest, leidsin, et oleks hea võimalus nüüd need asjad ühendada ja oleks väga sobilik just Pariisis valmistatud ajaloolise väärtusega klaasnegatiividele jäädvustada oma ülesvõtted Pariisist.
Kolmandaks olin tahtnud näha Teise maailmasõja ajal Atlandi Läänerannikule, mõtlen Normandiast, La Manche`i väinast Taani väinadeni Saksamaa rajatud betoonist kaitserajatisi. Tol ajal olid need kaitserajatised sõjaliselt tohutult kõva sõna.
Nii mõtlesingi, et mis ma ikka ühe tühja asja pärast lendan – siis juba võtan ratta ja muu staffi ligi ja tutvun näiteks muu hulgas ka sellega, kuidas mu vanad tuttavad, kes Regio atlast kokku panevad, on suutnud kursis olla Euroopa selle osa rannikuribaga.
Sellest, kuidas tegelikkuses asjad kujunesid
Ettevalmistused
Varusin suviseks rattaretkeks maailma parima veekindla rõivastuse, teadsin, et seal on vihma, tuult, karmi päikest. Üldiselt kavatsesin linnu mitte väisata, vaid magada telgis. Telk kaalus kilo, tegelikult nüüd vist võtaks nats suurema, et istuma ka mahuks.
Terve talve ehitasin uut matkaratast, et 1200 km läbida. Ma käin tihti kodunt Kanepi vallast Tartusse rattaga tööle, üle viiekümne km üks ots, Tartust tulles on pidev vastumäge minek. Nii et olin omateada valmis maastiku iseärasusteks, kuid Normandia rannaäärsed tõusud ületasid kõiki ootuseid. Juba esimesel päeval pidin sadulast maha astuma ja ratast käekõrval mäkke lükkama hakkama.
Pariisi lendasin, kogu kola kaasas, rattast näituseportfoolioni.Üks euroalusetäis –u.500 kg näitusetöödega oli eelnevalt Prantsusmaale saadetud. Pariisis täitsin sajapriotsendiliselt oma kavatsuse – kõik 36 kaadrit said pildistatud nii nagu tahtsin, mitte ükski ei läinud aia taha. Päeval pildistasin, öösel ilmutasin Eesti Instituudi dušširuumis plaate.
Tours`is näituse avamisel kohtasin suurepäraseid inimesi, ja mitte ainult eestlasi. Avastasin, et Prantuse õlu on ka täitsa joodav, mitte ainult paljukiidetud vein.
Ühes süsimustas Tours´ihotellis, kus magasin süsimustas toas süsimusta kamina ääres ja mind teenindas süsimust perenaine, sain pidada selgitava loengu. Et kus Eesti asub ja millised ajaloolised daatumid meid piiritlevad. Et teda mitte koormata, tõin esile põhilised ajaloolised sündmused. u. 1242 sakslased ,
u. 1700 rootslased,
u. 1712 venelased.
1920 saime iseseisvaiks.
1940 jälle venelased,siis sakslased, siis venelased
1991 taas iseseisvad
Süsimust perenaine märkis süsimusta stsenaariumi hoolega üles.
Kiruma peab otsekohe hakkama EMT mobiilioperaatoreid, kes ette teatamata levi sulgevad, kui kõnede maksumus ületab 1000 krooni piiri. Välismaal olles võib sellisest jamast koeranael kujuneda, nagu näiteks minul, sest juhtus müstilisi lugusid:
-mõned päevad peale mu Belgiasse jõudmist ilmus Eesti ajalehtedes Toomas Kalve surma kuulutus-järelehüüe. Sellega seoses võib arvata, et tuli vastu võtta ja valida mitu väga emotsionaalset kõnet. Praegugi ei tea meie pere, mis tegelikult juhtus, tõenäoliselt lahkus nimekaim.
- mingi segaduse tõttu hüüti minu nime mitu korda Pariisi lennujaamas hilinenute ergutamise korras, kuid mind ei pidanudki seal olema. Mina aga kuhugi helistada ja selgitada ei saa!
Ilmaga ei vedanud
Normandias, kust rattaretke alustasin, kruttisin terve tunni ratast kokku ja kui siis sõitma hakkasin, vaevas mind tohutult raske mäkketõus. See on ikka muud kui Nuustaku, tundsin hirmu, kas hakkabki nii ränk olema. Kaasas ka 25-30 kg varustust.
Siis astus mu juurde üks kohalik, keelest me kumbki aru ei saanud, ma ei tea, mis emotsioon teda ajendas, aga ta kinkis mulle elava jutu saatel pika valge kohaliku saia. Mu tuju paranes otsekohe, seda head saia sõin kaks päeva ja ta oli mul kogu aeg meeles.
Polnud vahet, kas sadas või ei, sest õhk oli 100% niiske nagunii. Lisaks valas igal ööl vihma. Belgias võttis mind vastu torm, metsik tuul, liiva tuiskas vastu, marrastades näo nagu liivapaberiga verele.Külma said vasaku käe kaks keskmist näppu, siiani on nad mul tuimavõitu, kuigi olen justkui rehabiliteerunud. Selle jubeda tormiga läbisin kõigest 60 km 12 tunniga, üldse kokku oli mu sõidu pikkus Belgia rannikul 130 km ümber. Meri oleks pidanud kaardi järgi vasakut kätt näha olema. Aga päris nii see ka polnud, rattateedelt oli pigem näha 10-korruselisi majadeblokkeja nii 50-60 km järjest.. Mingi suvituspiirkond. Ausalt öelda, pole ma nii ajuvabasid majadeblokke kusagil näinud. Infra paistis ka 100% turismile suunatud olevat..
Et toitusin teele jäävate supermarketite pakutavast, oli huvitav võrrelda neid omavahel ja Eestiga. Nii kallis, nagu on Eesti poodides toit, polnud kusagil.
Vahest harva tegin peatuse ka selleks, et kohalikus söögikohas einestada .
Ma püüdsin hakkama saada saksa keelega, enamasti läks see mul läbi ka. St mida kodule lähemale, seda inimlikum, kodusem, Hollandis ja Saksamaal juba tunti, mis tähendavad tähed EST ja küsiti, kas ma tõesti olen rattaga nii kaugelt tulnud. Prantsusmaal päriti, kas olen hispaanlane.
Ühes prantsuse kohvikus hommikust süües sain kätega selgitades kõik, mis tarvis. Aga piima ei olnud kohvile. Ei sobinud ükski sõna, kuni lõpuks osundasinmüüja valgele kitlile ja tegin lüpsmisliigutusija muu-muu.. Kohe said aru!
Üldiselt ma vältisin asulaid, eriti mingeid muuseume ja kultuuri. Lävisin ainult teele vältimatult ette jäävate inimestega.
Mõni juhtum ikka jäi meelde ka.
Ühel hommikul Hollandi väikelinnas kuulsin kohvi kõrvale vene keelt. Neli inimest- keskealised Volga-sakslased- ja sinna ümber asunud. Ma olin ostunud Pariisist nädal tagasi ajalehe „Russki Mõsl“ja „Komsomolskaja Pravda”, mille neile kinkisin. Nad hakkasid seda minu imestuseks otsekohe ahnelt lugema.
Tagasiteel Travemündest laeval Riiga rääkisin end Eesti pikamaa-autole manukaks, saingi Riiast kohe edasi Elvasse. Aitasin viita autojuhtide tühja aega, seda on neil ju palju, näitasin oma fotosid, nad ütlesid pärast, et nüüd lõpuks tõesti teavad, kuidas tegelikult pildistama peab. Nii sain neile ka kasulik olla.
Fotod:
Betoonpunkrid jätsid võimsa mulje.
Olin Peeter Linnapilt laenatud Atlandi ranniku kaitserajatiste raamatust, kust mul nende betoonpunkrite vastu huvi pärit, juba näinud, et tegu oli võimsate ehitistega, eriti omas ajastus. Aga siiski üllatas Natsi-Saksamaa betoonitööstuse ja inseneritöö võimsus.
|
