Eesti English Русский
Menüü
                    Add to Google
Otsi



Galerii!

Toomas Kalve vastab  Peeter Linnapi küsimustele

Kirjelda palun sissejuhatuseks oma fotograafi tehnilisi töövahendeid, sest need tunduvad digitaalajastul eriti pikantsed (optika, kaamera, fotomaterjalid jne.)

 

Alates 1987 aastastpildistan vanade plaatkaameratega ( 13 x 18 ; 18 x 24 ; 24 X 30 cm negatiivi fornaadiga ). Samast ajast alates on kaameratel ees olnud ka vanad vääristamatta objektiivid. Vanim neist on pärit Pariisist aastast 1872. Negatiiv-materjalina kasutan väga erinevaid klaasplaate ja filme ( nõukogude aegseid klaasplaate, tasafilme kuni tänapäevaste tasafilmideni välja ).Viimase 10. a. Jooksul olen kasutanud vanu Prantsuse klaasplaate (18 x 24 )astast 1939, mille n.ö. aegumistähtaeg oli 1941.a. Need leiti Tallinast ühelt pööningult, kuhu need sattusid nõukogude okupatsiooni ajal natsionaliseerimise eest varjule viiduna ühest erapoest 1940.aastal.Fotomaterjali töötlen tavalise tänapäevase keemiaga, tehes vana materjali töötlemiseks omad korrektsioonid.Suurtest negatiividest teen kontaktkoopiad, kasutades ainult tippklassi paberpõhimikul (baryt ) pabereid.Järgneb toonimine, koloreerimine (vajadusel), kartongile liimimine ja raamimine klassikalisel moel-klaasitud puitraamidesse, mis valmistan ise oma töökojas.

 

Tegeled põhimõtteliselt sellega, mida me tunneme kui „mustvalget” fotograafiat. Miks eelistad seda värvidega täiustada ja oma pildid lõpule viia just „käsikoloreerimise”abil-ega kasuta värvusmaterjale?

 

Maailm meie ümber on värviline, kui ei ole tegu tõsisemat sorti tervisehäiretega.

Ma ei ole fotograafiat õppinud, olen üles kasvanud maalijate seltskonnas ja nooruseas olnud väga sisse võetud Prantsuse impressionistide loomingust.Mulle ei meeldi puhas mustvalge kujutis, see tundub silmale liiga toores, külm. Looduses ja meid ümbritsevas keskkonnas esineb minimaalselt nii musta kui valget värvi, mis tavaliselt mustvalgel fotol vastu vaatab. Seepärast toonin oma tööd eranditult pruuniks, mis on ümbritsevas keskkonnas palju levinum ja silmale vastuvõetavam värv. Pruuni tooniga fotosid on ka tehniliselt palju lihtsam koloreerida, et saavutada reaalselt eksisteerivale koloriidile lähedast tulemust, kui see peaks minu jaoks vajalik olema.

Ma olen kasutanud ka tänapäevast värvimaterjali ja tehnikat, aga oma loomingus ma seda ei eelista. Vana optikat kasutades ei saa ka õiget värviülekannet ( värvinegatiiv materjalile).

Ma ei kavatse loobuda vanadest optikatest. Vana ja kogenud silm näeb asju enda ümber hoopis teistmoodi kui noor ja kogenematu.Minu arvates on vanade optikatega sama lugu.Millest see täpselt tuleneb, ma ei tea.Mu enda arvamuse järgi stabiliseerub optiline klaas aja jooksul. Teades, et kõige paremat optilise klaasi materjali jahutatakse aastaid, et seal sees ei tekiks sisepingeid, arvan ma , et see protsess kestab valmis optikas samuti edasi. Seetõttu annavad vanad optikad erilise ruumilisuse ja sügavuse. Samuti ei toodetud vanu objektiive konveiermeetodil nagu tänapäeval, kus optikameistri käsitöönduslik tunnetus puudub.

Oma vanimal, Prantsuse 1872.a objektiivil leidsin seda lahti võttes läätse siseservalt läätsesid lihvinud meistri nime ja aastaarvu 1872.

Kas sa püüad käsikoloreerimise, toonimise jmt.abil luua:

-lihtsalt teatavat illusiooni

-teatud kujutelma enda pooltfantaseeritavast maailmast

-manifesteerivat (pildi)maailma

Või midagi muud?
 

Toonimise ja koloreerimise puhul proovin alati hoida loogilist, realistlikku koloriiti, et valmis töö tunduks koloriidi-ehtne. Keerukamate motiivide puhul teen alati ühe kaadri tavalise fotokaga värvimaterjalile, et pärast ei peaks kogu koloriiti kokku pluffima. Näiteks hetkel töötan Pariisi linnavaadete näituse kallal, kus 36 kaadrit, millede värvid ei püsiks hiljem koloreerides kuidagi meeles. Selle näituse materjalid pildistasin Pariisis tehtud klaasnegatiividele aastast 1939 ja samuti Pariisis tehtud objektiiviga, millest enne juttu oli.Värve, mis ma töödele kannan, muudan minimaalselt ja seda vaid juhul, kui reaalne värvikompositsioon ei ole mulle vastuvõetav. Värvifantaasiaid ma eriti ei harrasta. Tavaliselt saab lihtsalt ja kiiresti hea tulemuse minimaalselt erinevaid värve kasutades, nagu väikese hulga vastandvärvide, soojade-külmade toonide kooskasutus ühel tööl.Enamuses töödest ei proovi ma teha tänapäevaseid värvifotosid, kuid reeglit kinnitavad alati erandid.

Olen natüürmortide motiive üles ehitanud kohe lähtuvalt värvist ja eriti väikse detailiga objektidest, mida hiljem võimalikult tõepäraselt koloreerida. Värvin neid suure suurendusega luubi all.

Kas sul on oma algselt mustvalgeid pilte värvides ( eelnev)ettekujutus sellest, milline lõpptulemus peab välja nägema, või teed sa käsitööd n.ö. „intuitiivselt” või koguni „vaatame, mis välja tuleb” automatistlikul põhimõttel, lastes materjalidel ja keemial ennast juhtida?

 

Tavaliselt on mul mingit motiivi pildistades enam-vähem täpselt teada, mismoodi see töö valminuna välja näeb. Mõne motiivi puhul on kohe pildistades teada, et see ei vaja üldse värvi või vastupidi.Aga alati toonin kõik tööd pruuniks (seepiatooni). Intuitiivset tegevust koloreerides ei harrasta, see osa tööst läheb 100% motiiviga koos tööle.

 Motiivide poolest on Sinu pildid üsna kirjud, mitmekesiseid: on pikka
aega sätitud vaikelusid, on figuraaleid lavastusi inimestega ja selliseid
pilte, millele ei oska zanriliselt isegi mitte nime anda. Kas seletaksid
pisut (nagu Sulle meeldib) oma motiivivalikut?

 

Oma motiivivalikut ma ei oska kahjuks täpselt seletada. Vaikelude pildistamine on kogu aeg olnud meelepärane, lisaks tingib palju staatilisust motiivivalikus raske, ainult statiivilt pildistatav tehnika. Motiivivalik on väga intuitiivne, mis tekib väga paljude võimaluste, vahendite, nägemuste ja mõtete koosmõjul.

Mulle tundub, et osa Sinu piltidest on selgelt n.ö. "pildid esemetest".
Nagu ma varasematest jutuajamistest mäletan, valid sa asju hoolega. Mis on neis valikutes määraval kohal?

Natüürmortide lavastamiseks eelistan millegipärast kasutada vanu asju, millel on mingi oma stabiliseerunud energia. Samas ei sobi kõik asjad energeetiliselt kohe omavahel kokku ja tahavad teatud aega seista ja nö. „üksteisega harjuda”. Vahel seisavad motiiviks vajalikud asjad aastaid ja ei pruugigi sobima hakata.

Sinu piltidel, mil tegu inimeste kujutamisega hakkab teatud mõttes silma "Lavastamise" akt ise. Kohati on see "vanaaegsele fotole" omane "kangete pooside" ja pretensioonikate näoilmete paraad. Kas Sa püüdled nimme teatavate fotoajalooliste perioodide taaslavastamise suunas? Või on siin tegemist millegi muuga.

 

Vanadele fotodele omase väljanägemise annab põhiliselt siiski tehnika, mida kasutan, samas ei ole mul midagi selle vastu, et mu tööd retrolikud välja näevad.

 Mis Sind inimeste juures õieti huvitab? Kas see kuidas nad kehastavad
Sinu poolt väljamõeldud (ja tihti absurdseid!) ideid? Vm.?

 

Ma ei tea, mis mind inimestega motiive lavastades täpselt huvitab, ma ei ole ka oma loomingu mingi süvaanalütik. Võibolla teen inimestega natüürmorte. Inimesed on lihtsalt teise kujuga kui materjaalsed kodinad, lisaks muudavad vastavalt vajadusele kuju, mida esemed ei tee.

Sinu pilte on iseloomustatud kui (meta)staatilisi ja see "staatilisus" tuleneb vähemalt osaliselt Sinu tehnilistest vahenditest, sealhulgas
suurest/ kohmakast plaatkaamerast. Kas kujutaksid endale ette tegutsemist väikese rullfilm- või digikaameratega, ja millised oleksid selle juures võimalikud tulemused?

 

Olen töötanud ja mul on kõikide fornaatidega kaameraid ( kitsas- ja laifilm, lisaks digiseebikas). Kasutan neid vastavalt vajadusele, kuid loomingulisel eesmärgil harva

Kuigi just hiljuti sõitsin rattaga Le Havrist piki mereranda Rotterdami , pildistades üles mereäärseid Saksa betoon-kaitserajatisi, kasutades värvilist filmi ja 6 x 7 cm kaasaegset laifilmikaamerat, mida oli jalgrattaga võimalik kaasas kanda. Seda projekti käsitlen siiski ka loomingulisena.

Oled Sa katsetanud oma harjumuspäraste ja "arhailiste" vahendite kõrval
ka digitaliseeritud värvidega, st. kaasaegsete arvuti-skänneri-printeri
tüüpi tööriistadega? Kuidas Sa tajud neid vahendeid - kas endale tuttavate
või võõrastena ja kas oled mõelnud oma tööd (edaspidi) nende abil
kergendada?

Kaasaegset arvutit ja selle lisariistvara kasutan minimaalselt, ainult hädavajadusel. Tänapäeva inimene ei näe näitusel enam väikeses fornaadis pilti ja näituseruumide kujundamise seisukohalt on mugav kasutada ka suuremaid töid. Olen viimastel aastatel skänneerinud ja suuremalt (60 x 80 cm) printinudnäituse töid.

Ühtlasi pean tegelema tööde skänneerimisega oma arhiivi tarbeks.

Samas on võimalik ühe 24 x 30 cm negatiivi täisresolutsiooniga sisse skännides võimalik saada 5 GB (gigabaiti) suurune fail. See, kui palju infot mahub nii suurele filmimaterjalile on digitehnika poolt kättesaamatu.

 Intuitiivselt tegutsevad (nagu mulle tundub) kunstnikud tavaliselt ei
seosta enda poolt tehtavat kellegi teise töödega. Küll aga teevad seda
kommentaatorid ja kriitikud. Kas Sind on selles võtmes võrreldud, ja kui
siis kellega?


Olen nooruses üritanud jäljendada ja tabada Josef Saudeki tehnilist ja loomingulist tunnetust. See oli minu jaoks nagu foto kõrgkool. Arvatavasti sai see mees tõukeks minu praeguse tehnika valikul. Josef Saudek küll ei töötanud värvidega!

 Sinu üks huvitavamaid ja mahukamaid suuri projekte oli "Surnud Lindude Elu" (?.aastal), mis ühendas väga paljusid erinevaid märgisüsteeme ja võtteid: lavastust, jutustust, mahukaid sümboleid - lisaks tehniliselt veel juba kõneldud lavastust ja käsikoloreerimist. Lihtne küsimus - kuhu siit saaks veel edasi liikuda ?

Liigun suurema negatiivi fornaadi ja parema tehnilise kvaliteedi suunas. Ma ei ole kunagi olnud mingi kindla teema või projekti lembene. Mulle meeldib tegeleda iga üksiku motiivi või väiksema seeriaga ( 2-6 tööd) eraldi , kuna kogu protsess on piisavalt töömahukas. Ma ei otsi kunagi kramplikult edasiliikumissuundi. Kõik liigub nagunii koguaeg edasi ( või tagasi, mis ei pruugi ka halb olla).
 

    
   Toomas Kalve pilte vaata veel SIIT.





Koduleht Elitec'st