Koduleht ajutiselt suletud

Kodulehe avamiseks palun võtke ühendust Elitec’i klienditoega või saatke meile kiri

• telefon: (+372) 65 65 64 6
• info[at]elitec.ee

Web site is temporarily not available

To activate website please contact the Elitec costomer service or send us a message

• phone: (+372) 65 65 64 6
• info[at]elitec.ee

Login

Toomas Kalve: objekte ümbritsev õhkkond peab pildil näha olema

TOOMASE GALERII

Vaata ka galeriid www.metsas.ee
Andreas W intervjuu Toomas Kalvega


Targa maailm on tema õu. Kalve oaasis kasvavad korallid Emajões ja palmid Supilinnas.
(Peeter Laurits)
 
Kuidagi vähevõitu kõneldakse ajakirjanduses viimasel ajal fotograafiast. Tea, kas see amet hakkab maailmast otsa lõppema või on info liikumine puudulik?
Mis puutub eesti fototegijatesse, siis eks nad ole kogu aeg proovinud ikkagi jõudumööda ise kriitikat teha enda asjadele. Aga laiem huvi või kriitiline tagasiside kipub tõesti vägisi ära vajuma. Siin on meil Peeter Tooming, Peeter Linnap ja Peeter Laurits, kõik Peetrid, nemad proovivad ennast kursis hoida sellega, mis toimub Eestis ja mujal maailmas, aga ikkagi on viimasel ajal väheks jäänud otsest informatsiooni. Võibolla ei ole lihtsalt jäksu, et kuuldut või loetut veel kuskil avaldada ka.


 
Ja seetõttu on laiad rahvahulgad keset pimedust ja rumalust ega tea üleilmsest fotovärgist midagi. Kui palju fotograafid ise teavad?
Mina saan rääkida ainult enda nimel. Ei tea, kas õnneks või kahjuks, aga ma ei olegi eriti tõsist huvi tundnud selle vastu, mis mujal tehakse, võibolla alateadlikult kartes, et see teadmine võib hakata enda loomingut mõjutama. Ei tahaks lisaraskusi otsida. Aga mis teistesse puutub, siis see on ikkagi igaühe oma teha, kui palju aega ja energiat ta saab pühendada kolleegide tööde-tegemiste jälgimisele. See on väga individuaalne, ei saa üheselt arvata, et kõik fotokunstnikud muudkui uurivad midagi ja proovivad ennast kõigega kursis hoida.
Säärases infoaugus istudes võib ju ootamatult ja ebameeldivalt selguda, et mingi kunstinähtus, mis siin tundub olevat rabavalt uus, on laias maailmas ammu ära tehtud.
Kui tehnilisi vahendeid vaadata, siis fotograafia protsess on kogu aeg olnud enamvähem sama. See piiritõmbamine läheb kole segaseks, et mis on ära tehtud ja mis tegemata. Sellepärast ma arvan, et ei tasu hakata uurima seda, mis mujal toimub, kartuses, et äkki on ära tehtud ja mul ei tasu enam sellega tegelda. Tõeliselt isikupärane looming on alati uus ja värske.
Kuidas on asjalood eesti fotokunsti ühtse selgrooga?
Enam ei ole. Ma arvan et juba viis kuus aastat seda enam ei ole, sealtmaalt, kui eesti fotograafid fotoklubide süsteemi lagunemise aegu lõpetasid AFIAP-i, Rahvusvahelise Fotoamatööride Organisatsiooni näitustel osalemise ära. See näitus oli mõõdupuuks või malliks, mis surus raudselt oma hästi amatöörlikku joont kõigile peale. Praegu seda enam ei ole.
Kuidas see amatöörlus välja nägi?
See oli säärane asi, kus ilus kompositsioon pandi kõigi klassikaliste reeglite järgi paika, mulle assotsieerub see Miki-hiire värviliste piltidega nätsupakkide peal, ja saadi selline hästi ilus ja lihtne ja arusaadav ja vaimuvaba värk.
Mis sa enda fotograafiasse tulemisest ka arvad?
Pildistamise avastasin muidugi juhuslikult, nagu ikka, hästi noorena ja võibolla liiga rumalana. Ja praktiliselt kohe tuli kuskilt mõte, mida ma endale kinnitasin, et vaat kunstilise fotoga, just sellega ma hakkangi ainult tegelema. Ja olen jäänud ka. Kas nüüd just sellest endale antud lubadusest, aga nii see jäi ja nüüd on juba liiga hilja sellest lahti öelda, liiga palju aastaid tegeldud.
Nii et tundsid kohe hetke pealt ära, kus su anded varjul on?
Jah tundsin, aga seda tunnet on väga raske kirjeldada, õigemini ei saagi. Lihtsalt kui sa tõesti tunned, et miski sobib sulle, siis ongi see nii. Aga võibolla ei sobinud ka, vaid lihtsalt hakkasin, võibolla mõni muu asi või tegevus sobiks mulle hoopis paremini.
Kui ruttu sa tavalise plõksu tegemisest välja kasvasid?
Ma sattusin praktiliselt kohe aktiivsesse näitusetegevusse. Pildistasin kaks-kolm mustvalget filmi täis ja siis hakkasin tegema värvilisi näitusepilte. Tol ajal olid igasuguste pioneeridemajade konkursid ja Eesti Noortefoto näitused ja muud sellised asjad.   
Kas su praegustes töödes selleaegseid jooni ka vahel näha on?  Kindlasti on, peab olema, muidu nagu polekski ju edasi läinud, aga millestki on ju vaja olnud välja areneda. Nojah, värvid näiteks on tulnud tagasi, nüüd küll juba teistmoodi. 
Väidetavasti sina põhjustasidki Tartus mõned aastad tagasi suurmoeks olnud udustatud pruunide piltide buumi.                 
Tartus hakkasin ma tõepoolest neid esimesena tegema sellel ajaperioodil, aga kindlasti on neid tehtud ka kunagi varem, sest see on ju suhteliselt retrolik voi, noh, 20ndate ja 30ndate aastate impressionistlik fotostiil. Mina hakkasin seda lihtsalt uuesti kasutama.
Kui palju vanameister Josef Sudek su töid on mõjutanud? Sinu ja Sudeki töödes paistab olevat päris paras hulk mõttelaadilist sarnasust.
Mõtlemise koha pealt küll, aga pildid on muidugi erinevad. Sudeki stiili üle võtta pole ma küll proovinud, lihtsalt ta pildid on head, seal on pingestatud lihtsad asjad, aga mida ma olen üritanud, see on aru saada, mida Sudek oma pilti tehes on võinud mõelda. Ja üldiselt jõudnud järeldusele, et midagi ei ole vaja mõelda, lihtsalt tuleb pildistada seda, mis meeldib.
Kuidas sa pildistatava objektiga suhtled?
Võtame lihtsa näite: objekti ümber on valgus, on aeg, on võibolla inimene objekti taga, keda ei ole näha, see kõik on oluline. Minu jaoks on väga tähtis, milline õhkkond on selle objekti ümber ja vaat seda tabada, see on väga keeruline. Ütleme, et sa pildistad ühte ilusat asja, mingit suurt asja, kuhu mahub inimene sisse, ütleme et kirstu, riidekirstu, siis kui sa teed ühe pildi sellest tühjalt ja teise nii, et seal on keegi inimene sees oma nime ja oma välja ja kõige sinna juurde käivaga, siis need pildid peaksid olema täiesti erinevad. Ainult niimoodi lähenedes saab pilti pingestada ja head asja teha sellest.
Sina pildistad plaatkaameraga. See on ikka hoopis teistmoodi riistapuu kui nüüdisaegsed elektroonilised isemõtlejad.
On küll, kohe kindlasti on. Et millepärast plaatkaameraga? Seal on väga suur see pind, mille peale langeb valgus läbi objektiivi. See informatsioon, mida ma jäädvustan suurele negatiivpinnale, seda lihtsalt on rohkem, ma saan rohkem kätte sellest asjast, mida ma üles võtan. Ja mul jääb üks vaheetapp ära, mis moonutab, suurendamine nimelt. Kontaktkoopiat tehes ma panen otse saadud tulemuse kohe otse vastu paberit ja vahepealsed etapid, mis sugugi lõpptulemusele kasuks ei tule, jäävad ära. Aga nood uued elektroonilised asjad tuimestavad ja võtavad paljudelt potentsiaalsetelt annetega inimestelt võimaluse ära ise protsessi sekkuda, masin teeb siiski suurema töö ära. See on suhteliselt kalk ja kõle.
Mis sa sellest arvad, et pildistamine olevat hinge äravõtmine, mõned loodusrahvad arvavad nii. Ma mõtlen, et kui ikka õige mees masina taga on, siis vast jääb hing sisse ja pildikast ei tee ka päris, mis pähe tuleb?
No muidu ei oleks võimalik üldse midagi teha. Ei tahakski teha, kui masina võim endast üle käiks. Kuigi, mul on suur aparaat ja võtab tõesti väga palju energiat. Aga see on vast sellest ka, et pildistamine käib enamasti ikka teatud distantsiga, mitte et lähed ja pildistad surnuks või hingetuks. Loodusrahvastel, neil on võibolla seda väge ja võimu veel niipalju sisse jäänud, et kui nemad pildistaksid, ise, selle sama fotoaparaadiga, siis nad ehk ei pildistaks mitte ainult hinge ära, vaid võiksid teha ka niimoodi, et inimene üldse ära kaob peale klõpsu käimist. Valge inimene, kes läheb mõne loodusrahva juurde ja klõpsutab ilma igasuguse suhtumiseta, lihtsalt fikseerib tuimalt ja igapäevaselt, ei pane muidugi mingit väge ega energiat selle protsessi sisse, aga kui, jah, pildistaks pärismaalane, siis oleks täiesti võimalik, et võib nii hinge kui ka terve keha ära pildistada.
Räägitakse, et hea laulik võis lauluga puu ka ära kuivatada, kui juhtus küllalt vägev mees olema. Kas sinu piltidel ka vägevaid asju näha saab?
Natüürmorti tehes ongi huvitav võtta asjad, milles ei ole mingit väge ja sättides ja kohendades lasta neil kuidagi paika vajuda, omavahel sobima hakata, et sellest tekiks midagi vaadatavat ja huvitavat. Tühjad pudelid ja muu säärane on, nagu nad on, mis väge või värki seal ikka nii väga olla saab, aga ise lisad sinna olulise juurde, puhud niiöelda täis.
Sulle vist meeldib vaikseid ja rahulikke asju pildistada, anatoomikumis oled sa terve hulga nature mortesid teinud.
See on suur seeria pilte, kõik pildistatud Tartu anatoomikumides kahe-kolme nädala jooksul, lahkamised ja muu selline anatoomikumi igapäevaelu. Kunagi oli grupp Igavesti Sinu, me tahtsime teha ühte vägevat ja väga mõjuvat näitust ja kuna ma muidu ei tee füüsiliselt aktiivseid pilte, siis otsustasin hästi lihtsa variandi kasuks, et anatoomikum, see on hirmus jube ja mojuv ka. Aga üldiselt ma ei vaja sedalaadi objekte ja teemasid.
Kui sult palutaks, et sa ise oma pilte analüüsiksid, teeksid sa seda?
Õudselt tore oleks küll, saaks ise ka teada, mis neis kõik sees on, aga ma olen alati oma piltidetegemisele lähenenud suhteliselt alateadlikult, nii et analüüs jääb kahjuks ära.
Andreas W
[Postimees 1996]


Müüt ajaarvamise nullpunktis

Esta Tatrik


Toomas Kalve fotonäitus "Surnud lindude elu" Hasso Krulli tekstidegaTartus Obu galeriis

Pärast "Surnud linde" ei ole Kalve enam kunagi see, mis ta oli enne. Ja teda ei saa enam kunagi vaadata samamoodi, kui enne.

Ajaarvamise nullpunkt pole mingi plaanipäraselt ja loogiliselt saabuv metroojaam. Et rööpad viivad kohale ja pärast jälle edasi. Et vahepeal on lihtsalt sellenimeline peatus. Ajaarvamise nullpunkt tähendab vapustust. Ta avaneb ootamatult, järsult ja kohutava selgusega. Olemasolev struktureerub ümber, molekulid nihkuvad õige pisut, ning asjade olemus muutub seeläbi.

"Surnud lindude elu" pildid on endiselt äratuntavalt, segiajamatult Kalve pildid. Ja ometi on nad uued, teistmoodi oma seesmiselt olemuselt. Teatud mõttes dekoratiivsusena tõlgendatav komponent, mis on Kalve piltides alati olnud, saab "Surnud lindudes" nihutatud teise kohta. Kompositsioonile ja kirjeldusele lisandub narratiiv.

Kui linnud Noa juurde teele asusid oli vesi hakanud alanema. Linnud liginesid aeglaselt lähenevale maale ja maandusid igaüks uuesti tagasi oma puust alusele (Hasso Krull). Kolm paati, linde pole, on lähenev maa, juba väga lähedal, lausa jalge all tuntav, kui pilgud välja sirutada. Tõusev õhuvool kannab tulesuitsu tagasi sinna, kust ta pärit. Sinna, kus kohtuvad tule ja õhu element. Kord igavikus.

Surnud lindude narratiiv on suur seiklus. Lähenev maa, intiimsus ja tänutunne, pääsemisest kooruv truudusetus. Grupipilt, kus ühtviisi nii truude kui vandenõulaste kohale kerkib avatar, jumala saadik, ning tänutunne kaalutakse võrdseks kirve, kolba ja tapapaku veretu ilmeksimatusega. Ainult avatari, jumala saadiku võimuses võib olla surmata surnud linde.

Koot, kolp, vigel ja kirves; hiljemalt siitmaalt on lugu peapeale pööratud, seosed, mida iial pole olnudki, on viimaks lõplikult kadunud. Puurid peas ja köied kaelas, seisavad turvamehed pahaaimamata võimus neile seljatagant pealekoorduva lehestiku ees. Taimestiku hall hiidlaine süütab hetk hiljem paadi, peletab lindudest truuduse ja teadmise harmooniast ning inimeste hammastest, kolp kasvatab endale liha ümber ning tõuseb õhku koos Ixobrychus Minutusega, misiganes see ka poleks. Narratiiv mõraneb klaasina, surnud linnud on alles Noa juurde teel ning igavik on juba ära olnud.

Ajarvamise nullpunktis sünnib minevik. Ning mineviku hõlmas on juba koht valmis müüdi tarvis. Ka Kalve võib olla müüt. Ja mingis mõttes ta seda juba ongi. Nagu Richard D James või Madis Kõiv näiteks. Mida me neist teame? Seda, et Richard D James elab oma stuudios, kust ta mingil tingimusel ei välju. Kui väljub, siis ainult selleks, et oma isikliku tankiga ringi sõita. Madis Kõivust teame, et ta ei käi kunagi teatris oma näitemänge vaatamas ning et ta ei salli üht kindlat osa kollasest spektrist, teatud tooni loojangukollast. See on müütiline teadmine, mille kokkulangevus tegelikkusega omab vähe tähtsust.

Mida me teame Kalvest? Ehk seda, et kui on lumi, siis ta suusatab, ja kui lund pole, sõidab jalgrattaga, osavalt nagu New Yorgi rattakullerid. Et ta laob oma asjadest kompositsiooni, jätab selle siis päevadeks omapäi, tuleb mingil hetkel, paneb kaamera üles ja teeb pildi. Või ei tee. Tõstab selle asemel hoopis asjad ümber ning läheb jälle ära. Veel kõneldakse, et Kalve teeb ainult ühe pildi päevas. Kõik see võib tõsi olla. Ja ongi, kui müüti uskuda. Ning müüt selleks tekibki, et teda usutaks.